Napoleoni sõjaretkede järel 19.sajandil tekkis idamaade vastu elav huvi ja algas orientalismi ajastu. Inimesed erinevatelt elualadelt reisisid Lähis-Idas. Nad olid üldjuhul mehed ja seepärast ei võinudki nad lähedalt näha naiste maailma, kus rõhk oli koduhoidmisel ja lastekasvatamisel. Tavalised naised jäid neile kaugeteks sallidesse mähitud varjudeks. Vaid avalikud naised, professionaalsed tantsijad ja prostituudid, olid need, kellega oli võimalik kokku puutuda. Vähehaaval juurduski kujutluspilt meelelisest ja naudisklevast idamaisest naisest. See eksiteele viiv üldistus oli tüüpiline orientalismi mõtteviisile, selles nähti idamaid kui müstilisi paiku. Need fantaasiad, mida orientalistid pakkusid oma romantika ja eksootikanäljas kaasaegsetele, jätsid idamaisele tantsule pikaks ajaks ülierootilise märgi külge.
Chicagos korraldati 1893 suur maailmanäitus, mille kaudu idamaine tants toodi Ameerikasse. Egiptuse tantsu esitus oli suur amoraliste ärritav sensatsioon. Idamaist tantsu nähti häbitu ja siivutuna, sest sel ajal loeti kõhu ja keha keskosa liigutamist avalikuks ja paheliseks. Skandaalist hoolimata mõjutas egiptuse tants ameerika tantsijaid. Üks kuulsamatest tantsijanimedest “Little Egypt”, ehkki korralikus ja siivsas kostüümis, sai külge kahtlase naise maine. Kuid erootika on alati hästi müünud ja nii ilmus maailmanäituse järel ameerika varietee-ja vodevilliteatritesse arvutult “Little Egypti” jäljendajaid.
Teistsugune, kõrge kunstilise tasemega esitus oli legendaarsel tantsijal Ruth St. Denisil. 20. sajandi alguses uuendas ta ameerika tantsu ning etniliste tantsude mõjud olid seejuures selgesti nähtavad. Tema karjääris oli periood kus just egiptuse tants innustas teda looma oma idamaise tantsu fantaasiaid. Samal ajal Euroopas äratas Mata Hari tähelepanu idamaise tantsija rolliga. Ta väitis olevat templitantsija Kaug-Idast ja 1906 a. saavutaski ta tantsijana edu Pariisis. Tema julgus, erilisus ja eksootilisus äratas ilmselgelt rohkem tähelepanu kui tema tantsuoskus. Tema saatus oli õnnetu, esimese maailmasõja keerises süüdistati teda spionaažis ja ta hukati 1917.
1920 aastatel võttis ka Hollywoodi kinomaailm idamaise tantsijanna kuju oma eriliseks soosikuks. Selliseid femme fatale nagu Kleopatra, Salome, Sheheresade filmiti eksootiliste ja seksuaalsete veetlejatena, mis rahuldas romantikavajadusi ja seiklusjanu, kuid ei vastanud eriti tõelisusele. Filmide kaudu jõudis selline idamaise tantsijanna imago ringiga tagasi Egiptusesse, sinna kust tants oli Ameerikasse tulnud. Egiptuse tantsijad võtsid neist filmidest omaks kaasajal tüüpilise kaheosalise kõhtu paljastava kostüümi ja muidki mõjutusi lääne tantsust.
Siiski läks veel kümneid aastaid enne kui läänemaailmas algas tõeline tantsubuum. Ühendriikides algas kõhutantsu-liikumine 1950 aastatel ja Euroopas 1970 aastatel Saksamaal. Praegu ongi Frankfurt üks suuremaid idamaise tantsu keskusi oma festivalidega, kuhu saabub õpetajaid ja tantsijaid kogu maailmast. Meie lähinaabrite soomlasteni jõudis kõhutants 1970 aastate lõpus. Praeguseks on võimalik kõhutantsu harrastada üle kogu Soome. Tänu kontaktidele sealsete õpetajatega on kõhutants saanud hoo sisse ka Eestis.
